Enda ja kahe kahe kaasõppuri essee võrdlusanalüüs

Analüüsin ja võrdlen Katriini, Pireti ja enda  esseed teemal: haridustehnoloogia vajalikkusest ja haridustehnoloogiliste võimaluste rakendamisest õppetöös.

Katriini essee sissejuhatus on sujuv, mainides tänapäeva infotehnoloogia kasutamist, Eesti õpetajate keskmist vanust ning 2006. aastat kui e-VÕTI projekti raames võeti tööle haridustehnoloogid.

Nii Katriinil kui ka minul on kasutatud kirjanduses allikate loetelu, kust on võetud erinevaid fakte ja ka mõtteid. Teksti sees on kasutatud selgesti arusaadavat viitamist. Tundub, et Piret on esseesse kirjutanud enda mõtteid/arvamusi ja kogemusi.


Ühtin Katriini ja Pireti ütlemisega, et tehnoloogia areneb tohutu kiirusega ning nii õppijad kui ka õpetajad "peaks" vooluga kaasa minema. Noorem generatsioon haarab kuidagi kergemini ja hoogsamalt tehnoloogia kasutamist nii õppimises kui ka õpetamises.

Piretiga oleme lahti seletanud haridustehnoloogia valdkonda kuuluvaid mõisteid. Mõned kattuvad ja on ka erinevaid.

Nõustun Katriini ja Piretiga, et haridustehnoloogide tööülesannete hulka kuulub ka e-õppe arendamine/kordineerimine, samas ka nõustamine. 

Piret on lahti kirjutanud haridustehnoloogi tegevused, mille alla kuulub nõustamine ning  E-õppe arendamine ja koordineerimine. Nõustamine mitte e-õppe tasandil, vaid muudes valdkondade, nt. infotundide korraldamine, õpetajate individuaalne nõustamine jne. Enda essees olen viidanud üldhariduskooli haridustehnoloogi tööülesannete ja ametijuhendile, mis on kätte saadaaval haridustehnoloogide võrgustiku kodulehel. Katriin  mainib 2006. aasta e-VÕTI projekti, mil töötati välja rakenduskõrgkoolide ja kutseõppeasutuste haridustehnoloogi tööüleanded. Mõneti on need erinevad tööülesanded, kuid samas ka kattuvad üldhariduskooli haridustehnoloogide ülesannetega. 

Katriin mainib, et Eesti haridusmaastikult võib e-õpe on alles poole peal, kuid kas see vastab üldhariduskooli maastikul? Kaldun arvama, et üldhariduskoolides on e-õpe alles rohkem alguses ehk tükk maad enne "poole peale" jõudmist. Fakte küll ei ole esitada, kuid nö. väikesed (maa)koolid tõmbavad keskmise tulemuse allapoole.


Kindlasti on õpetajal suurte muutuste keerises hea toetuda suunajale ja abistajale ehk siis haridustehnoloogile. Kuid selleks isegi ei pea olema igakord kooli haridustehnoloog vaid ka keegi aineõpetaja, kes juba on mõninga teemaga tuttav, nt. e-Koolis tunni sisestamine vms.

Miks just e-Kooli näide?
Mulle tundub, et Eestis jagunevad koolid enamjaolt kaheks:
* koolid, kus töötab haridustehnoloog või IT spetsialist
* koolid, kus töötab haridustehnoloog ja IT spetsialist

Koolid, kus töötab haridustehnoloog või IT spetsialist on ametijuhendis kohustusteks nii haridustehnoloogi kui ka IT spetsialisti ülesanded. Töö kohustuste hulka võib kuuluda ka e-Kooli administreerimine. Muidugi on ideaalis e-Kool võiks olla nt õppealajuhataja kohustus, kuid tehnoloogia kasutamise tõttu on suunatud, vähemalt minu koolis, haridustehnoloogi ülesannete hulka. 

Pireti töös võimalik samuti lugeda, et nii mõnigi haridustehnoloog peaks tegelema rohkemate asjadega, nt. EHIS-e, eKooli, kooli kodulehe, kuulutuste kujundamise jne, kuid meil kõigil (kolmel) on ühtne arusaam, et need ülesanded ei kuulu haridustehnoloogia pärusmaale.


Piret on otsesemalt vastanud teemale: haridustehnoloogiliste võimaluste rakendamisest õppetöös, kus suunab uurima riiklikku õppekava. Samuti on väga huvitav lugeda tema eelnevaid töökogemusi ja uurida tehtuid töid. Antud teemat ei hakanud enda esseesse lisama, põhjusel tööde rohkus ja erinevate keskkondade kasutus.

Lõppkokkuvõttes võib tõdeda, et kõik oleme arvamusel, et haridustehnoloogia on oluline ja haridustehnoloogi vajadus on olemas ning haridustehnoloogiliste võimaluste rakendamine õppetöös on võimalik ja vajalik. Seda siis nii rakenduskõrgkoolides, kutseõppeasutustes, ülikoolides kui ka üldhariduskoolides.